Mis on keelepesa?

Keelepesa on väikene laste päevahoid või lasteaiakene, kus lastega räägitakse ainult oma väikest põlist keelt. Võrumaal on selline oma põline keel võru keel, Haanimaal kutsutakse seda haani keeleks ja Setomaal seto keeleks. Saamimaal on selleks saami keel, Karjalas karjala keel – peaaegu igal maal on olemas mingi oma väike põline keel. Igal pool aga on üks ja sama probleem, et see väike oma ja vana kipub hääbuma.

Keelepesas antakse oma keel lastele edasi selliselt, et nendega räägitakse terve päev ainult oma keelt. Niimoodi õpitakse keelt kõikide tegevuste juures, mida päeva jooksul tehakse (mäng, laul, söömine, riietumine jm).

 

Milleks keelepesa vaja on?

Viimastel aastakümnetel on oma keele rääkijaid lapsi järjest vähemaks jäänud. Suuremal osal rahvast pole enam kombeks lastega oma keelt rääkida. Aga kui lastega ei räägita oma keelt, kust siis laps selle keele ära õpib? Lasteaed, kool, televiisor, raamatud ja muu säärane on peaaegu kõik eesti keeles. Niimoodi saab kõigil lastel juba maast-madalast selgeks eesti keel, aga oma keelt juhtub sinna sekka õige vähe. Kui nüüd kodus ka lapsega enam oma keelt ei räägita, siis ei saagi laps seda niipalju selgeks et ta oma keelt rääkida oskaks ja julgeks. Siin tulebki appi keelepesa – omakeelnee laste päevahoid, mis annab keeleoskuse ja rääkimisjulguse ka neile lastele, kelle kodus oma keelt ei räägita.

Muidugi mõista ei saa keelepesa olla asendus omakeelsele kodule, aga keelepesad võivad aidata pererahval taas oma keele juurde tagasi pöörduda. Samuti annab keelepesa ka koolile ja tervele kogukonnale rohkem põhjust oma keelt rääkida ja tähtsaks pidada.

Mis kasu on lapsele keelepesast?

Riigikeelele lisaks ka oma väikese keele oskamisest on lastele mitmesugust kasu: laste mõtlemisvõime läheb ärksamaks, nad oskavad ennast paremini väljendada, kohandada vastavalt olukorrale, on leppivamad, tulevad paremini toime võõraste keelte õppimisega.

Lastele on väga hea ka see, et keelepesa rühmad on väikesed. Keelepesa põhimõtte järgi ei tohi ühe kasvataja kohta olla rohkem kui neli-viis last. Selline väike ja kodune rühmake on lastele väga hea ja rahulik ning kasvatajal on iga lapse jaoks rohkem aega kui suures lasteaia rühmas.

Keelepesa õhkkond on hästi vaba ja loov, lastega mängitakse väga palju kaasa ja tehakse igasuguseid muid ühiseid tegemisi. See kõik meeldib ka lastevanematele ja igal pool üle ilma, kus on keelepesasid, soovivad vanemad oma lapsi sinna panna. Kuna aga keelepesad on väikesed ja kõik tahtjad sinna ei mahu, siis võetakse sinna ennekõike oma keele rääkijaid või siis neid lapsi, kelle vanemad väga proovivad ja tahavad oma keelt rääkima hakata.

 

Kust keelepesa pärit on?

Keelepesa sai alguse Uus-Meremaa maoori rahva juurest 1980. aastail. Tol ajal oli seal selline olukord, et maoori keelt oskasid väga hästi ainult vanad inimesed. Siis hakati tegema keelepesa ehk kohanga reo rühmi, kus lastega tegelesid korraga nii vanemad maoorikeelsed inimesed, kui ka nooremad, kes maoori keelt nii hästi ei osanud. Vanemad rääkisid oma keelt nii lastele kui noortele ja kõik said keele selgeks. Põhiline oli üksteisega rääkimine ja teiste kuulamine, mitte niivõrd lugemine-kirjutamine.

Selline meetod töötas hästi ja nii hakatigi esmalt keelepesi ning seejärel ka omakeelseid koole tegema igale poole, kus maoorid elavad. 1998. aastaks oli seal juba 700 keelepesa ja pooled kuni 7-aastased lapsed käisid keelepesades. 2004. aastaks oli keelepesi 545, lapsi käis neis üle 10 000, õpetajaid ja teisi töötajaid 4000, vabatahtlikke 2000. Ka lapsevanemad võtsid keelepesa tööst aktiivselt osa. Maoorikeeliseid koole oli 60 ja nendes õppis ligi 5000 last. Paarikümneaastase elavdamise tulemuseks on see, et nüüd oskab suur osa täiskasvanuist maooridest rääkida kuigivõrd maoori keelt, iga neljas räägib hästi.

Maooride juures alustati keele õppimist peaaegu nullist, aga nüüd on jõutud niikaugele, et kõik elu käib neil omas keeles. Maoori keelepesa äratas maoori keele ellu.

 

Kus veel keelepesi on?

Maoori keelepesad on julgustanud põlisrahvaid üle terve ilma sama teed minema. Näiteks Hawail on hawaikeelsed keelepesad ja koolid kasvatanud suure hulga lapsi, kes on ära õppinud oma rahva keele, kuigi lastevanemate hulgas oli keeleoskajaid väga vähe.

Meile lähemaist rahvaist on maoori keelepesast mõjutusi saanud Soome inarisaamlased ja nendelt omakorda karjalased. Inarisaami keelepesaga alustati 1997, Karjalasse tehti esimene keelepesa 2000. aastal. Inarisaami ja karjala keel on mõlemad väikesed soome-ugri keeled. Inarisaami keel on tugeva soome keele mõju all ja karjala keelt survestab vene keel. Inarisaami keelt rääkis ainult 300 inimest, karjala keelt umbes 30 000 inimest. Keelepesad on pannud need väikesed keeled taas elama ja arenema.

 

Kuidas alustas meie oma keelepesa?

Võrumaa päris esimene keelepesa hakkas tööle Haanimaal 2004. aastal. See polnud veel sugugi päris õige keelepesa vaid omekeelsete laste mängurühm, mida asjaosalised ise keelepesaks nimetasid. Tolle rühma kutsusid kokku Haanimiihhi nõvvokoja liikmed, et nende lapsed saaks aeg-ajalt omavahel kokku ja koos haani keeles rääkida ja mängida. Niimoodi aeg-ajalt, keskmiselt kord kuus mängurühm koos käiski.

2009. aasta kevadel (“Teeme ära”-kampaania Haanimaa Kaudimäe mõttetalgul) pidasid haanimehed ja -naised koos sõpradega tõsiselt nõu ja otsustati päris keelepesa ikkagi ära teha. Koos Võro Instituudi rahvaga loodigi oma keelepesa ära ja 2009. aasta sügisest töötas keelepesa üks kord nädalas terve päeva.

Keelepesas on kaks omakeelset kasvatajat ja 8 alalist omakeelset keelepesalast vanusega 2-7 aastat. Enamusel neist lastest on esimene keel Haani moodi võru keel – haani keel, sest nad elavad või on juuripidi pärit Haanimaalt ja nende kõigiga räägitakse kodus kogu aeg seda keelt.

Keelepesa tähtsusest ja võru keeleolukorra kriitilisusest aru saamiseks tuleb öelda, et peale nende 8 lapse ja nende nooremate ja vanemate õdede-vendade 2010 aasta sesuga terves ilmas aktiivselt võru keelt rääkivaid lapsi palju polnudki.

Peale alaliste laste käisid aeg-ajalt keelepesas ka mõned teised lapsed, kokku neli-viis last, kelledest enamusel oli esimeseks keeleks eesti keel, sest nende vanemad polnud nendega oma keelt rääkinud.

Need mõned aastad, kui meie oma keelepesa on käigus olnud näitavad selgesti, et see on lastele väga kasulikult mõjunud. Mitu last, kes varem oma keelt ainult passiivslt oskasid, on seda keelepesa mõjutusel aktiivselt rääkima hakanud. On tunda, et lastele on omakeelset koosolemist vaja, see meeldib neile ja nad ootavad iga järgmist korda väga.

 

Kuidas edasi?

Keelepesa asjas tuleb teha tugevat koostööd lastevanemate, riigi, omavalitsuse ja lasteaiaga, aga ka kooli ja teiste kohalike asutustega, et keelepesa oleks üks kogukonna tähtis osa ja et lastele oma keele ja meele edasiandmine ei jääks ainult keelepesa siseasjaks. Omaette tähtis tegevus on Võru Instituudi veetav rändkeelepesa projekt, mis peab keelepesameetodi tuttavaks tegema üle terve Vana võrumaa ja laiemaltki.

Kui keelepesast kasvavad välja omakeelsed lapsed, siis oleks muidugi loomulik, kui neil oleks ka koolis kohe esimesest klassist alates küllalt palju omakeelset õpetust. Seetõttu tuleb keelepesade arendamisega koos mõelda kui mitte päris omakeelsete koolide, siis vähemalt mitmekeelsete koolide peale, kus lisaks eestikeelsetele tundidele õpetatakse osa aineid omas põliskeeles, aga osa võidaks õpetada ka mõnes võõrkeeles. Mitmekeelse kooliõpetuse arendamiseks teevad jõudumööda tööd nii Haanimiihhi nõvvokoda kui Võro Instituut.

On ütlemata hea meel, et Eesti esimene keelepesarühmakene alustas just nimelt Haanimaal. Kui keelepesad leiavad lastevanemate, omavalitsuste ja riigi suuremat tuge, siis võivad omakeelsed keelepesarühmad ja siit edasi ka mitmekeelsed koolid sündida üle terve Vana Võrumaa ja igal pool mujal, kus tahetakse lastele oma põlist keelt edasi anda.
Keelepesa on küll ainult üks väike pesakene omakeelseid lapsi, aga selle tähtsust on raske üle hinnata. Pole vast palju öeldud, et keelepesast tulev uus omakeelne põlvkond annab meie omale põlisele keelele ja kultuurile enneolemata tugeva uue võimaluse püsima jääda ning suureks ja tugevaks kasvada.