Miä keelepesä um?

Keelepesä um väikene latsi päävähoit vai latsiaiakõnõ, kohn latsiga kõnõldas õnnõ umma väikut põlist kiilt. Võromaal um sääne uma põlinõ kiil võro kiil, Haanimaal kutsutas taad haani keeles ja Setomaal seto keeles. Saamimaal um tuu saami kiil, Kar’alahn kar’ala kiil – pia egäl maal um olõmahn määnegi uma väiku põlinõ kiil. Egälpuul um õnnõgi üts ja tuusama hädä, et tuu väiku uma ja vana tüküs ärq kaoma.

Keelepesähn andas uma kiil latsilõ edesi niimuudu, et näidega kõnõldas terveq päiv õnnõ umma kiilt. Niimuudu opitas kiilt kõiki tegemiisi man, midä päävä joosul tetäs (mäng, laul, süümine, rõivõilõpandminõ jm).

 

Milles keelepessä vaia um?

Vaia umgi keelepessä selle, et viimätsil aastakümnil um uma keele kõnõlõjit latsi kõrrast veidembäs jäänüq. Suurõmbal osal rahvast olõ-õi inämb kombõs latsiga umma kiilt kõnõldaq. A ku latsiga kõnõlda-ai umma kiilt, kost tuu lats sis keele opis? Latsiaid, kuul, televiisor, raamaduq ja muu sääne um pia kõik eesti keelehn. Niimuudu saa kõigil latsil jo maast-madalast eesti kiil selges, a umma kiilt trehväs sinnäq sekkä õigõ veidüq. Ku no kotohn kah latsõga inämb umma kiilt kõnõlda-ai, sis saaki-i lats taad niipall’o selges, et tä umma kiilt kõnõldaq mõistnuq ja julõnuq. Siin tulõgi appi keelepesä – umakeeline latsi päävähoit, miä and keelemõistmisõ ja kõnõlõmisjulgusõ ka noilõ latsilõ, kinka kotohn umma kiilt ei kõnõldaq.

Muidoki ei saaq keelepesä ollaq asõainõq umakeelitsele kodolõ, a keelepesäq võivaq avitaq kodorahval kah tagasi uma keele pääle saiaq. Niisama and keelepesä ka koolilõ ja tervele kogokunnalõ inämb põhjust umma kiilt pruukiq ja tähtsäs pitäq.

Miä latsõlõ keelepesäst kassu um?

Riigikeelele lisas ka uma väiku keele mõistmisõst om latsilõ mitmõsugust kassu: latsi mõtlõmisvõimõq lätt herksämbäs, nä mõistvaq hinnäst parõmbahe olokõrra perrä säädiq, ommaq lepligumbaq, saavaq parõmbahe toimõ võõridõ kiili opmisõga.

Latsõlõ väega hää um tuu, et keelepesärühmäq ummaq häste väikuq. Keelepesä põhimõttõ perrä ei toheki sääl ollaq üte kasvataja kottalõ inämb ku neli-viis last. Sääne väiku ja kodonõ rühmäkene um latsilõ väega hää ja rahulik ni kasvatajil um tahn egä latsõ jaos pall’o inämb aigo ku suurõhn latsiaiarühmähn.

Keelepesä õhkkund um häste vaba ja luuva, latsiga mängitäs väega pall’o ütehn ja tetäs kõgõsugumaidsi muid ütitsit tegemiisi. Tuu kõik muidoki miildüs väega ka latsõvanõmbilõ ja egäl puul üle ilma, kohn keelepessi um, tahtvaq vanõmbaq väega ummi latsi sinnäq pandaq. A et keelepesäq ummaq väikuq ja kõik tahtjaq sinnäq ei mahuq, sis võetas sinnäq innekõgõ iks uma keele kõnõlõjit latsi vai sis noid, kiä külh viil ei kõnõlõq, a kel vanõmbaq väega pruumvaq ja tahtvaq umma kiilt kõnõlõma naadaq.

 

Kost keelepesä peri um?

Keelepesä sai algusõ Vahtsõ Meremaa maoori rahva mant 1980. aastil. Tuul aol oll’ sääl sääne sais, et maoori kiilt mõistiq väega häste õnnõ vanaq inemiseq. Sis naati tegemä keelepesä ehk kohanga reo rühmi, kohn latsi hoiõq kõrraga nii vanõmbaq maoorikeelidseq inemiseq, ku noorõmbaq, kiä maoori kiilt häste es mõistaq. Vanõmbaq kõnõliq umma kiilt nii latsilõ ku noorilõ ja kõik saiq keele selges. Põhilinõ oll’ ütstõõsõga kõnõlõminõ ja tõisi kullõminõ, mitte niipall’o lugõminõ-kirotaminõ.

Sääne meetod tüüt’ häste ja sis naatigi edimält keelepessi, perähn ka umakeelitsit kuulõ tegemä egäle poolõ, kohn maooriq eläseq. 1998. aastagas oll’ sääl joba 700 keelepessä ja poolõq kooniq 7-aastadsõq latsõq käveq keelepesihn. 2004. aastas oll’ keelepessi 545, latsi käve sääl üle 10 000, oppajit ja tõisi tüütegijit 4000, vabatahtlikkõ 2000. Ka latsõvanõmbaq võtiq keelepesä tüüst aktiivsõhe ossa. Maoorikeelitsit kuulõ oll’ 60 ja sääl oppõ ligi 5000 last. Paarikümneaastadsõ elävdämise tulõmusõs um tuu, et noq mõist suur osa täüskasunuist maoorõst kõnõldaq kuigivõrd umma kiilt, egä neläs kõnõlõs häste.

Mauurõ man alostõdi keeleopmist pia nullist, a noq um niikavvõdalõ jout, et terveq elo käü näil umahn keelehn. Maoori keelepesä herät’ maoori keele ello.

 

Kohn viil keelepessi um?

Maoori keelepesäq ummaq julgustanuq põlisrahvit ümbre terve ilma säänestsamma asja tegemä. Näütüses Hawail ummaq hawaikeelidseq keelepesäq ja kooliq kasvatanuq suurõ hulga latsi, kiä ummaq ärq opnuq uma rahva keele, kuigi latsõvanõmbidõ hulgahn oll’ keelemõistjit väega veidüq.

Meile lähkümbist rahvist ummaq maoori keelepesäst mõotust saanuq Soomõ inarisaamlasõq ja noilt ummakõrda nitti võtnuq kar’alasõq. Inarisaami keelepesäga naati pääle 1997, Kar’alahe tetti edimäne keelepesä 2000. aastagal. Inarisaami ja kar’ala kiil ommaq mõlõmbaq väikuq soomõ-ugri keeleq. Inarisaami kiil um kõva soomõ keele mõo all ja kar’ala keelele press vinne kiil pääle. Inarisaami kiilt kõnõl’ õnnõ 300 inemist, kar’ala kiilt umbõs 30 000 inemist. Umaq keelepesäq ummaq naaq väikuq keeleq vahtsõst elämä ja arõnõma pandnuq.

 

Kuis alost’ mi uma keelepesä?

Võromaa peris edimäne keelepesä naas’ tüüle Haanimaal 2004. aastagal. Tuu olõ-õs viil joht sukugi õigõ keelepesä, a umakeelitside latsi mängorühmäkene, midä as’aosalisõq esiq kutsiq keelepesäs. Tuu rühmäkese kutsiq kokko Haanimiihhi nõvvokua liikmõq, et näide latsõq saasiq aig-aolt umavaihõl kokko ja ütehn haani keelehn kõnõldaq ja mängiq. Niimuudu aig-aolt, keskestläbi kõrra kuuhn tuu mängorühmäkene kuuhn kävegi.

2009. aastaga keväjä (“Teemi ärq”-kampaania Haanimaa Kaudimäe mõttõtalgol) peiq haanimeheq ja -naasõq ütehn ummi sõproga tõsitsõhe nõvvo ja otsustiq iks peris keelepesä ärq tetäq. Ütehn Võro Instituudi rahvaga alostõdigi uma keelepesä ärq ja 2009. aastaga sügüsest pääle tüüt’ tuu üts kõrd nädälihn üte terve tüüpäävä.

Keelepesähn um kats umakeelist kasvatajat ja 8 alalist umakeelist keelepesälast vannusõga 2–7 aastakka. Inämbüsel naist latsist um edimäne kiil Haani muudu võro kiil – haani kiil, selle et nä eläseq vai ummaq juuripitehn peri Haanimaalt ja näide kõikiga kõnõldas kotohn kõik aig taad kiilt.

Keelepesä tähtsüsest ja võro keeleolokõrra kriitilisüsest arvo saamisõs piät ütlemä, et päält naidõ katsa latsõ ja näide noorõmbidõ ja vanõmbidõ sõsaridõ-velji 2010. aastaga saisoga tervehn ilmahn pall’o inämb peris aktiivsõhe võrokeelitsit latsi olõki-is.

Päält alaliidsi latsi käveq aig-aolt keelepesähn ka mõnõq tõõsõq latsõq, kokko neli-viis last, kinkast inämbüsel oll’ edimädses keeles eesti kiil, selle et näide vanõmbaq olõ-õs näidega kõik aig umma kiilt kõnõlnuq.

Nuuq mõnõq aastagaq, ku mi uma keelepesä tüütänüq um, näütäseq jo selgehe, et taa um latsilõ väega kasuligult mõonuq. Mitu last, kiä innemb umma kiilt õnnõ passiivsõhe mõistiq, ummaq taad keelepesä mõotusõst naanuq aktiivsõhe kõnõlõma. Um tundaq, et latsilõ um umakeelist ütehnolõmist vaia, tuu miildüs näile ja nä uutvaq väega ekä järgmäst kõrda.

 

Kuis edesi?

Keelepesä as’ahn tulõ tetäq kõvva ütistüüd latsõvanõmbidõ, riigi, umavalitsusõ ja kooliga, a ka latsiaia ja tõisi paigapäälitside asotuisiga, et keelepesä olnuq üts kogokunna tähtsä osa ja et latsilõ uma keele ja meele edesiandminõ es jäänüq ütsindä keelepesä siseas’as. Umaette tähtsä tegemistsiht um Võro Instituudi veetäv rändkeelepesä projekt, miä piät keelepesämeetodi tutvas tegemä üle terve Vana Võromaa ja laembaltki.

Ku keelepesäst kasusõq vällä umakeelidseq latsõq, sis olnuq muidoki loomulik, ku näil olnuq ka koolihn õkva edimädsest klassist pääle küländ pall’o umakeelist oppust. Tuuperäst piät keelepessi arõndamisõga ütehn mõtlõma ku mitte peris umakeelitside, sis vähämbält mitmõkeelitside kuulõ pääle, kohn lisas eestikeelitsile tunnõlõ opatas ossa ainit umahn põliskeelehn, a ossa võidas opadaq ka mõnõhn võõrkeelehn. Mitmõkeelidse koolioppusõ arõndamisõs tegeväq joudupitehn tüüd nii Haanimiihhi nõvvokoda ku Võro Instituut.

Um ütlemäldäq hüä miil, et Eesti edimäne keelepesärühmäkene alost’ nimelt Haanimaal. Ku keelepesäq löüdväq latsõvanõmbidõ, umavalitsuisi ja riigi suurõmbat tukõ, sis võivaq umakeelidseq keelepesärühmäq ni tast edesi ka mitmõkeelidseq kooliq sündüdäq üle terve Vana Võromaa ni egälpuul muial, kohn tahetas latsilõ umma põliskiilt edesi andaq.
Keelepesä um külh õnnõ üts väiku pesäkene umakeelitsit latsi, a taa tähtsüst um rassõ üle hinnadaq. Olõ-õi vaest pall’o üteld, et keelepesäst tullõv vahtsõnõ umakeeline põlvkund and mi umalõ põlitsõlõ keelele ja kultuurilõ inneolõmalda kimmä vahtsõ võimalusõ püsümä jäiäq ni suurõs ja tugõvas kassuq.