Mis on keelepesa?

Keelepesa on väike laste päevahoid või lasteaiake, kus lastega räägitakse ainult oma väikest põlist keelt. Võrumaal on selliseks keeleks võru keel, Haanimaal kutsutakse seda haani keeleks ja Setomaal seto keeleks. Saamimaal on see saami keel, Karjalas karjala keel – peaaegu igal maal on olemas mingisugune väike põline keel. Igalpool on aga ka üks ja seesama häda, et see väike, oma ja vana kipub hääbuma.

Keelepesas antakse ome keel lastele edasi selliselt, et lastega räägitakse terve päev ainult oma keelt. Niimoodi õpitakse keelt kõikide tegevuste juures, mida päeva jooksul tehakse (mäng, laul, söömine, riietumine jne).

 

Milleks keelepesa vaja on?

Keelepesa on vaja selleks, et viimastel aastakümnetel on oma keele rääkijaid lapsi järjest vähemaks jäänud. Suuremal osal rahvast ei ole enam kombeks lastega ome keelt rääkida. Aga kui lastega oma keelt ei räägita, kust siis see laps selle keele selgeks saab? Lasteaed, kool televiisor, raamatud ja muu selline on peaaegu kõik eesti keeles. Niimoodi saab kõigil lastel juba maast madalast eesti keel selgeks, aga oma keelt satub sinna sekka õige napilt. Kui nüüd kodus ka lapsega enam oma keelt ei räägita, siis ei saagi laps seda niipalju selgeks, et ta oma keelt oskaks ja julgeks rääkida. Siin tulebki appi keelepsa – omakeelne laste päevahoid, mis annab keeleoskuse ja rääkimisjulguse ka neile lastele, kellede kodus oma keelt enam ei räägita.

Muidugi ei saa keelepesa olla aseaine omakeelsele kodule, kuid keelepesad võivad aidata ka kodusel rahval oma keele juurde tagasi pöörduda. Samuti annab keelepesa ka koolile ja tervele kogukonnale enam põhjust oma keelt tarvitada ja tähtsaks pidada.

 

Mis lapsele keelepesast kasu on?

Riigikeelele lisaks ka oma väikese keele mõistmisest on lastele mitmesugust kasu: laste mõtlemisvõime läheb ärksamaks, nad oskavad erinevate olukordadega paremini toime tulla, on leplikumad, tulevad paremini toime võõrkeelte õppimisega.

Lapsele on väga hea see, et keelepesarühmad on väikesed. Keelepesa põhimõtte järgi ei tohi rühmas olla ühe kasvataja kohta rohkem kui 4-5 last. Selline väike ja kodune rühmake on lapsele väga hea ja rahulik ning kasvatajal on iga lapse jaoks palju rohkem aega kui suures lasteaiarühmas.

Keelepesa õhkkond on vaba ja loov, lastega mängitakse palju koos ja tehakse igasuguseid muid ühiseid tegevusi. See kõik meeldib ka lastevanematele ja igal pool üle ilma, kus keelepesi on, tahavad vanemad oma lapsi keelepesadesse panna. Kuna aga keelepesarühmad on väikesed ja kõik soovijad sinna ei mahu, siis eelistatud on oma keele oskajad lapsed, või siis need, kes küll veel ei räägi, kuid kelle vanemad väga proovivad ja tahavad oma keelt rääkima hakata.

 

Kust keelepesa pärit on?

Keelepesa sai alguse Uus-Meremaa maooride juurest 1980 aastatel. Tol ajal oli seal selline seis, et maoori keelt oskasid väga hästi ainult vanad inimesed. Siis hakati tegema keelepesa ehk kohanga reo rühmi, kus lapsi hoidsid korraga nii vanemad maoorikeelsed inimesed, kui ka nooremad, kes maoori keelt väga hästi ei osanud. Vanemad rääkisid oma keelt nii lastega kui noortega ja kõik said keele selgeks. Põhiline oli üksteisega rääkimine ja teiste kuulamine, mitte niipalju lugemine-kirjutamine.

Selline meetod töötas hästi ja siis hakatigi esmalt keelepesasid, hiljem ka omakeelseid koole tegema igale poole, kus maoorid elavad. 1998 aastaks oli seal juba 700 keelepesa ja pooled kuni 7-aastased lapsed käisid keelepesas. Aastaks 2004 oli keelepesi 545, lapsi käis seal üle 10000, õpetajaid ja muid töötajaid 4000, vabatahtlikke 2000. Ka lapsevanemad võtsid keelepesatööst aktiivselt osa. Maoorikeelseid koole oli 60 ja nendes õppis ligi 5000 last. Paarikümneaastase elavdamise tulemuseks on see, et nüüd oskab suur osa täiskasvanutest maooridest rääkida kuigivõrd oma keelt, iga neljas räägib hästi.

Maooride juures alustati keeleõppimist peaaegu nullist, aga nüüd on jõutud niikaugele, et kogu elu käib omas keeles. Maoori keelepesa äratas maoori keele ellu.

 

Kus veel keelepesasid on?

Maoori keelepesad on julgustanud põlisrahvaid kogu maailmas samasugust meetodit kasutama. Näiteks Hawail on hawaikeelsed keelepesad ja koolid kasvatanud suure hulga lapsi, kes on ära õppinud oma rahva keele, kuigi lapsevanemate hulgas oli keeleoskajaid väga vähe.

Meile lähematest rahvastest on maoori keelepesast eeskuju võtnud Soome inarisaamlased ja neist omakorda ka karjalased. Inarisaami keelepesaga alustati 1997. Karjalasse tehti esimene keelepsa 2000 aastal. Inarisaami ja karjala keel on mõlemad väikesed soome-ugri keeled. Inarisaami keel on tugeva soome keele mõju all ja karjala keelele surub peale vene keel. Inarisaami keelt rääkis ainult 300 inimest, karjala keelt umbes 30 000 inimest. Keelepesad on pannud need väiksed keeled jälle elama ja arenema.

 

Kuidas alustas meie keelepesa?

Võrumaa päris esimene keelepesa hakkas tööle Haanimaal aastal 2004. See polnud küll veel sugugi õige keelepesa, vaid omakeelsete laste mängurühmake, mida asjaosalised ise keelepesaks kutsusid. Tolle rühma kutsusid kokku Haanimiihhi nõvvokoja liikmed, et nende lapsed saaksid aeg-ajalt omavahel kokku ja koos haani keeles rääkida ja mängida. Niimoodi aeg-ajalt, umbes kord kuus see mängurühm koos käiski.

2009. a. kevadel (“Teeme ära” kampaania Haanimaa mõttetalgutel Kaudimäel) pidasid haanimehed ja -naised koos oma sõpradega tõsiselt nõu ja otsustati ikka päris keelepesa ära teha. Koos Võru Instituudi rahvaga alustatigi oma keelepesa tegevusega 2009.a. sügisest, mil keelepesa toimus kord nädalas terve tööpäeva.

Keelepesas käis 8 last vanuses 2-7 aastat, kelle esimeseks keeleks oli Haanja moodi võru keel – haanja keel, kuna nad elasid või olid pärit Haanimaalt ja nendega räägiti kodus kogu aeg seda keelt.

Keelepesa tähtsusest ja võru keeleolukorra kriitilisusest aru saamiseks tuleb mainida, et peale nende kaheksa lapse ja nende õdede-vendade tolle aja seisuga palju rohkem lapsi polnudki, kes aktiivselt võru keelt räägiks.

Peale nende kaheksa lapse käis keelepesas veel aeg-ajalt 4-5 last, kellel enamusel oli esimeseks keeleks eesti keel, kuna nende vanemad ei rääkinud lastega võru keeles.

Need aastad, kui meie keelepesa on töötanud, näitavad selgelt, et see on lastele väga kasulikult mõjunud. Mitu last, kes varemalt oma keelt ainult passiivselt oskasid, on hakanud seda läbi keelepesa mõju aktiivselt rääkima. On tunda, et lastele on omakeelset koosolemist vaja, see meeldib neile ning nad ootavad iga järgmist korda.

 

Kuidas edasi?

Keelepesa asjas tuleb teha tugevat koostööd lapsevanemate, riigi, omavalitsuse, kooli, lasteaia ja ka teiste kohalike asutustega, et keelepesa oleks üks kogukonna tähtis osa ja et lastele oma keele ja meele edasiandmine ei jääks ainult keelepesa kanda. Omaette tähtis asi on Võru Instituudi veetav rändkeelepesa projekt, mis peab keelepesameetodi tuttavaks tegema üle terve Vana Võrumaa ja laiemaltki.

Kui keelepesast kasvavad välja omakeelsed lapsed, siis oleks loomulik, kui neil oleks ka koolis kohe esimesest klassist alates küllalt palju omakeelseid tunde. Seetõttu tuleb keelepesade arendamisega koos mõelda ka kui mitte päris omakeelsete, siis vähemalt mitmekeelsete koolide peale, kus lisaks eestikeelsetele tundidele õpetatakse osa aineid omas põliskeeles ning osa võidakse õpetada ka mõnes võõrkeeles. Mitmekeelse kooliõpetuse arendamiseks teevad jõudumööda tööd nii Haanimiihhi nõvvokoda kui ka Võru Instituut.

On ütlemata hea meel, et Eesti esimene keelepsa alustas just nimelt Haanimaal. Kui keelepesad leiavad lastevanemate, omavalitsuste ja riigi suuremat tuge, siis võivad omakeelsed keelepesarühmad ja siit edasi ka mitmekeelsed koolid sündida üle terve Vana Võrumaa ning ka igal pool mujal, kus tahetakse lastele oma põliskeelt edasi anda. Keelepesa on küll ainult üks väike pesake omakeelseid lapsi, kuid selle tähtsust on raske üle hinnata. Ei ole vast palju öeldud, et keelepesast tulev uus omakeelne põlvkond annab meie omale põlisele keelele ja kultuurile enneolematult tugeva võimaluse püsima jääda ja suureks ning tugevaks kasvada